Ära loobu eksamiaastal spordist – see kahjustab sooritust ja mitte ainult spordiväljakul

Michael O’Connor, Active Lincolnshire kommunikatsioonijuht, tippspordi treener ja treenerite koolitaja

Kirjutasin sellest ka möödunud aastal, kuid sel septembril tundub see teema palju isiklikum.

Mu vanim laps alustas just 11. klassi (Inglismaa koolisüsteemis põhikooli viimane ehk GCSE eksamite aasta).

Nagu tuhanded noored üle terve riigi, astub ka tema aastasse, kus eksamid muutuvad korraga väga reaalseks. Proovieksamid, kordamistunnid, praktilised tööd, vestlused gümnaasiumihariduse jätkamisest ning pidev meeldetuletus, et need tulemused on määrava tähtsusega.

Iga treener teab põhikooli lõpuklassi keerukusi – õppemaht kasvab järsult, kordamisrühmi tekib juurde ning järsku on “laupäevane võistlus” esimene asi, mis plaanist välja langeb.

Mõistan, miks see nii on. Vanemad otsivad turvatunnet, õpilased tajuvad panuseid ja koole hinnatakse tulemuste põhjal. Kuid spordi edendaja ja tippsporditreenerina usun, oleme omaks võtnud kahjuliku müüdi: nagu oleks sport luksus, mille teenid välja alles pärast eksameid, mitte tööriist, mis aitab eksameid edukamalt sooritada.

Kuid tõenduspõhi on üsna selge: aktiivseks jäämine eksamite ajal toetab tähelepanu, tunnetusprotsesse, vaimset tervist ja (mis eriti oluline) valmisolekut õppida.

Eksami aasta probleem ei ole aeg. See on füsioloogia.

Kui õppimise pinge tõuseb, teevad õpilased sageli kolme asja:

  • Nad istuvad rohkem (kordamine = istuv eluviis)
  • Nad magavad halvemini (stress, ekraanid, hilisõhtune tuupimine)
  • Nad kitsendavad oma identiteeti (st “olen inimene” muutub “olen oma hinded”)

Selline kokteil on õppimisele päris kahjulik.

Sport ei “röövi” vaimset võimekust. See kaitseb seda – parandades keskendumist, stabiliseerides meeleolu ja aidates ajul stressi reguleerida. Noorte Spordifondi (Youth Sport Trust) tõendite ülevaade võtab selle kokku lühidalt ja otse: kehaline aktiivsus on seotud parema õppimise ning edasijõudmisega ja see aitab lastel keskenduda, mis omakorda tõstab õpitulemusi.

Mida ütlevad uuringud liikumise ja õppetöös edasijõudmise kohta

1) Kehaline aktiivsus on seotud paremate akadeemiliste tulemustega (sealhulgas GCSE tulemustega)

Ühendkuningriigi kohortuuring (ALSPAC) tuvastas pikaajalise positiivse seose mõõduka kuni tugeva kehalise aktiivsuse (MVPA) ja hilisemate akadeemiliste tulemuste vahel noorukieas.

Noorte Spordifondi tõenduspõhine raport viitab spetsiaalselt Ühendkuningriigi tulemustele, mis näitavad, et mõõdukas kuni tugev kehaline aktiivsus varajases noorukieas on seotud paremate tulemustega kõigis õppeainetes ja ka lõpueksamite tulemustes.

2) “Rohkem sporti” ei tähenda “halvemaid hindeid”

Üks vanemate suuremaid hirme on: kui mu laps treenib, siis tema hinded langevad. Kuid Briti noorukite kehalist aktiivsust ja eksamitulemusi uurinud teadustöö näitab, et mure, nagu kahjustaks sportimine akadeemilist sooritust, on alusetu.

3) Istuv eluviis ja ekraanid on tegelik oht õpitulemustele

Statistika, mis peaks iga eksamieas lapse vanema paneb mõtlema: Briti noorukite puhul hindas uuring, et üks täiendav tund ekraaniaega päevas umbes 14–15 aasta vanuses vastas umbes kahe GCSE hinde võrra madalamale tulemusele (nt hinne B hoopis D asemel).

Ehk kui me jätame ära spordi, et “teha aega” õppimisele, mis täidab selle tühimiku? Mitte alati kvaliteetne õppimine. Sageli on selleks madala kvaliteediga istumis aeg ja ekraanid.

4) Treening toetab otseselt tähelepanu ja keskendumisvõimet

Mahukas hulk teadustöid seob kehalise aktiivsuse tunnetuslike tulemuste ja täidesaatvate funktsioonidega (vaimsed oskused, mis seisavad planeerimise, tähelepanu kontrolli, töömälu ja segavate tegurite tõrjumise taga). Süstemaatilised ülevaated ja metaanalüüsid noorte seas näitavad üldist positiivset seost kehalise aktiivsuse/füüsilise vormi ning tunnetuslike ja akadeemiliste tulemuste vahel (isegi kui mõjud varieeruvad sõltuvalt uuringu disainist).

Ja me ei räägi ainult pikaajalisest tervisest. On tõendeid, et pärast kehalist aktiivsust suudavad lapsed  paremini keskenduda kooliülesannetele.

5) Treening vähendab eksamiärevust

Eksamiärevus ei ole lihtsalt “närveerimine”. See kahjustab meenutamist, töömälu ja otsuste langetamist pinge all. Treeningusekkumiste metaanalüüs leidis, et treening võib vähendada õpilaste eksamiärevust võrreldes kontrollrühmadega.

Hoolides hinnetest, peaks hoolima ka vaimsest seisundist, milles õpilane eksamitööd kirjutama istub.

Eksamistressi teema, millest mööda vaadatakse

On ka laiem tõde, mida me väldime: GCSE süsteem võib tekitada kahjulikul tasemel pinget. Hiljutine Ühendkuningriigiga seotud analüüs raporteeris seoseid 15-aastaselt kogetud eksamistressi ja hilisemate vaimse tervise riskide vahel – need seosed olid piisavalt tugevad, et algatada avalikku arutelu süsteemsete lahenduste üle.

Mida teeksin teisiti koolina ja vanemana

Ma ei ütle, et “treeni nagu hooaja eel”. Ma ütlen: ära loobu harjumusest, mis hoiab sinu tunnetusprotsessid ja keskendumise toimivana.

1) Loo “Minimaalse toimiva spordi” (Minimum Viable Sport) kohustus

Eksamiperioodidel tee sportimine lihtsamaks aga ära jäta ära:

  • 1 nädalasisene treening (45–60 min)
  • 1 laupäevane võistlus või 60–90 minutit aktiivset osalemist
  • Soovi korral: 10–20-minutilised liikumispausid õppimispäevadel

See ei ole tulemuste saavutamiseks. See on aju töökorras hoidmiseks.

2) Kaitse identiteeti

Alla 15-aastased noored ei kaota eksamiperioodil ainult kehalist aktiivsust. Nad kaotavad ka:

  • kuuluvustunde (meeskond)
  • staatuse (oma rolli)
  • emotsionaalse maanduse (võistlus, mäng)
  • perspektiivi (elu väljaspool hindeid)

Õpilasel, kes trenniga jätkab, on sel perioodil olemas teine koht, kus ta saab olla edukas.

3) Loo “eksamitark” sport, mitte “rohkem sporti”

Kui ma treenin lõpueksamite hooajal kuni 15-aastaseid, siis ma kohandun:

  • lühemad treeningud
  • kõrge kaasatus, väike vaimne koormus
  • palju otsustusmänge (mitte pikad tehnilised drillid)
  • lõpeta treening värskuse ja energiaga, mitte kurnatusega

Eesmärk on: nad lahkuvad treeningult teravamatena kui sinna tulles.

4) Räägi vanematega ausalt: sport on osa õppimisplaanist Sõnum ei tohiks olla “sport versus õppimine”. See peaks olema: “Sport on viis, kuidas säilitame fookuse, une, meeleolu ja stressikontrolli, et õppimine oleks tulemuslik.”

Stressis, istuvas ja unepuuduses kehas õppimine on sageli lihtsalt ajaveetmine õpiku läheduses.

Tõlgitud https://www.linkedin.com/pulse/dont-drop-sport-exam-year-youre-hurting-performance-just-o-connor-ffshe/

Posted on by tarktreener 0

Praktikad väärkohtlemise ennetamiseks huvihariduses ja lapsevanemate hoiakud

Uuringu läbiviija Emor Sotsiaalkindlustusameti tellimusel
Juuni 2026
Esmaesitlus 26.augustil 2026

Lühikokkuvõte

  • Uuringu tervikpilt näitab, et lapsevanemad usaldavad huviharidust ja hindavad seda lapse arenguks väga väärtuslikuks. Huviharidust ei tajuta üldiselt ohtliku keskkonnana ning väärkohtlemise risk ei ole vanemate mõtetes esiplaanil, kui neil endal puudub negatiivne kogemus. Samal ajal näitavad nii küsitlusandmed kui ka intervjuud lapsevanematega, et väärkohtlemist kogetakse ja seda kahtlustatakse märkimisväärselt ning eriti vajavad tähelepanu kiusamine kaaslaste poolt, vaimne väärkohtlemine ja nõudlikkuse ning väärkohtlemise piiripealsed olukorrad.
  • Vanemate kontakt huvihariduse pakkujatega on ebaühtlane ning paljudel juhtudel jõuab lapse kogemus vanemani lapse enda kaudu. See teeb lapsega rääkimise väga oluliseks, kuid mitte iseenesest piisavaks, sest laps ei pruugi murest rääkida või ei pruugi kogetut väärkohtlemisena ära tunda. Vanemad vajavad seetõttu praktilist tuge: kuidas märgata ohumärke, kuidas lapsega rääkida, kuidas hinnata halli ala olukordi ja kuidas mure korral tegutseda.
  • Huvihariduse pakkujatelt oodatakse kõrget professionaalsust, vastutustunnet, läbipaistvust ja proaktiivset vanemate kaasamist, kuid paljud vanemad ei tea, millised reeglid ja reageerimispraktikad tegelikult on olemas. Teavitamist takistavad eelkõige hirmud, et muret ei võeta tõsiselt, tekib ringkaitse või lapse olukord halveneb. Seetõttu ei piisa ainult teadlikkuse tõstmisest väärkohtlemise vormide kohta: vaja on usaldust loovat süsteemi, kus vanem teab, kelle poole pöörduda, mis pärast pöördumist toimub ja kuidas lapse turvalisust kaitstakse.
  • Huvihariduse pakkujatelt oodatakse kõrget professionaalsust, vastutustunnet, läbipaistvust ja proaktiivset vanemate kaasamist, kuid paljud vanemad ei tea, millised reeglid ja reageerimispraktikad tegelikult on olemas. Teavitamist takistavad eelkõige hirmud, et muret ei võeta tõsiselt, tekib ringkaitse või lapse olukord halveneb. Seetõttu ei piisa ainult teadlikkuse tõstmisest väärkohtlemise vormide kohta: vaja on usaldust loovat süsteemi, kus vanem teab, kelle poole pöörduda, mis pärast pöördumist toimub ja kuidas lapse turvalisust kaitstakse.

Lae alla uuringu terviktekst  https://emor.ee/wp-content/uploads/2024/04/Huvihariduse-uuringu-aruanne-Emor-2026.pdf

Posted on by tarktreener 0

Talent ei arene vaakumis. Miks iga spordiakadeemia peaks kasutama COM-B mudelit

Michael O’Connor
Active Lincolnshire kommunikatsioonijuht, tippspordi treener ja treenerite koolitaja

Astu sisse pea mis iganes akadeemiasse või noorsportlaste järelkasvusüsteemi ning leiad treenerid arutlemas ikka samadel teemadel: tehniline võimekus, kehaline areng, mängulugemine, vastupidavus ja arengu potentsiaal. Kõik need on olulised, kuid on veel üks küsimus, mida me küsime harva: miks noorsportlased käituvad nii, nagu nad käituvad?

Kui sportlane loobub üldfüüsilise ettevalmistuse treeningutest, ei harjuta iseseisvalt, tal on raskusi suhtlemisel või ta kaotab pärast ebaõnnestumist enesekindluse, on meie instinkt sageli seda käitumist sildistada:

  • „Nad ei ole pühendunud.“
  • „Nad on laisad.“
  • „Nad lihtsalt ei taha piisavalt.“

Kuid käitumine on harva nii lihtne. Üks raamistik, mis väärib spordis palju rohkem tähelepanu, on COM-B – käitumisteaduslik mudel, mille töötasid välja professor Susan Michie ja tema kolleegid Londoni Ülikooli Kolledžis (UCL). Algselt tervisekäitumise mõistmiseks ja muutmiseks loodud COM-B mudelil on potentsiaal ka noorsportlaste arendamises, sest see aitab treeneritel liikuda eeldustest kaugemale ja mõista, mis tegelikult sportlase tegusid suunab.

Sisu poolest väidab COM-B mudel, et mis tahes käitumise (B – Behaviour) tekkimiseks peab olema täidetud kolm eeldust:

  • Võimekus (C – Capability) – Kas sportlasel on käitumise elluviimiseks vajalik füüsiline ja psühholoogiline võimekus?
  • Võimalus (O – Opportunity) – Kas keskkond võimaldab sellist käitumist?
  • Motivatsioon (M – Motivation) – Kas ta tahab sel viisil käituda nii teadlikult kui ka alateadlikult?

Kui üks neist komponentidest on puudu, on vähetõenäoline, et soovitud käitumine toimub järjepidevalt. See võib kõlada lihtsakoeliselt, kuid see nihutab treenimisfilosoofiat.

Selle asemel et küsida: „Miks see sportlane ei tee seda, mida ma palusin?“, hakkavad treenerid küsima: „Mis seda käitumist takistab?“

Võimekus on enamat kui tehniline oskus

Akadeemiad kulutavad juba praegu tohutult aega füüsilise võimekuse arendamisele. Tehnilised oskused, kehaline areng, liikumisoskus ja taktikaline mõistmine moodustavad tüüpilise arenguprogrammi aluse.

Kuid psühholoogiline võimekus jääb sageli tähelepanuta. Kas sportlane teab, kuidas iseseisvalt ja tõhusalt harjutada? Kas ta oskab oma sooritusi analüüsida ja tagasissidestada? Kas ta mõistab toitumise, taastumise või emotsioonide reguleerimise põhimõtteid?

Võtame näiteks akadeemia kriketimängija, kes ei harjuta kunagi treeningute vahelisel ajal. Esimene mõte, mis pähe tuleb võib olla pühendumuse puudumine.

COM-B julgustab teistsugust vaatenurka. Ehk pole keegi talle kunagi õpetanud, kuidas üles ehitada eesmärgipärast 20-minutilist individuaaltreeningut? Takistuseks pole mitte motivatsioon, vaid teadmised. See muudab treeneripoolset sekkumist täiesti.

Võimalus on sageli varjatud takistus

Noorsportlaste järelkasvusüsteemides eeldatakse tihti, et igal sportlasel on juurdepääs samadele võimalustele. Tegelikkuses nii see sageli ei ole.

Füüsiline võimalus hõlmab juurdepääsu treeningpaikadele, transpordile, varustusele, finantsidele ja vaba aja olemasolule.

Sotsiaalne võimalus hõlmab pere toetust, sõprussuhteid, treenerisuhteid ning seda, kas keskkond võtab su omaks ja on psühholoogiliselt turvaline.

Kujutage ette kahte andekat mängijat. Üks elab viie minuti kaugusel treeningpaigast, tal on toetavad vanemad, mugav transport ja paindlikud koolikohustused. Teine sõidab treeningule 45 minutit kummaski suunas, sõltub vahetustega töötavast vanemast ning vaevleb koolitööde ja akadeemia kohustuste tasakaalustamise käes.

Mõlema sportlasega võib juhtuda, et ta treeningult puudub. Ühte võidakse pidada pühendunuks, teist ebastabiilseks. COM-B tuletab meile meelde, et käitumist ei saa lahutada kontekstist.

Võimaluste mõistmine võimaldab treeneritel kõrvaldada takistusi, selle asemel et lihtsalt kohalolemist mõõta.

Motivatsioon on keerulisem kui pelk soov

Kui treenerid räägivad motivatsioonist, mõtlevad nad sageli sihikindlust või töökust. Käitumisteadus näeb selles midagi palju nüansirohkemat. COM-B jagab motivatsiooni kaheks valdkonnaks:

  • Teadlik motivatsioon ( Reflective motivation ) hõlmab eesmärke, pürgimusi ja teadlikku otsustamist. Sportlased mõistavad, miks treening on oluline ja kuidas see aitab kaasa nende ambitsioonide täitmisele.
  • Automaatne motivatsioon ( Automatic motivation ) hõlmab harjumusi, emotsioone, enesekindlust, ärevust ja varasemaid kogemusi. Noor jalgpallur, kes lõpetab pärast eksimusi palli nõudmise, ei pruugi olla kaotanud ambitsiooni. Selle asemel võivad korduvad negatiivsed kogemused olla tekitanud hirmu ebaõnnestumise ees, mis mõjutab käitumist automaatselt.

Lahendus ei ole käskida neil olla enesekindlamad – lahendus on positiivsete kogemuste taastamine ja sellise keskkonna loomine, kus vigadesse suhtutakse kui õppimise osasse.

COM-B mudeli rakendamine oma akadeemias

COM-B võlu peitub selle lihtsuses. Iga treener saab seda kohe kasutama hakata. Selle asemel et hindaksite sportlasi pelgalt sooritusnäitajate põhjal, vaadake käitumist läbi kolme küsimuse:

Võimekus ( Capability )

  • Kas sellel sportlasel on vajalikud oskused, teadmised ja enesekindlus?

Võimalus ( Opportunity )

  • Millised takistused eksisteerivad väljaspool tema kontrolli?
  • Kas me loome keskkonna, kus eduelamused on võimalikud?

Motivatsioon ( Motivation )

  • Mis seda sportlast edasi viib?
  • Mis talle muret valmistab?
  • Kuidas saame tugevdada positiivseid harjumusi?

Need arutelud võivad saada osaks mängijate vestlustest, lapsevanemate koosolekutest ja individuaalsetest arengukavadest.

Aja jooksul hakkavad kooruma mustrid. Võite avastada, et ebaühtlane kohal käimine on seotud transpordi, mitte pühendumusega. Et iseseisev harjutamine sõltub teadmistest, mitte soovist. Et enesekindluse probleemid tulenevad varasematest kogemustest, mitte vastupidavuse puudumisest.

Need teadmised võimaldavad treeneritel kavandada paremaid ja täpsemaid sekkumisi.

Käitumise, mitte ainult soorituse treenimine

Ehk on COM-B suurim tugevus see, et see nihutab treenimise hinnangute andmiselt uudishimu suunas. Igal käitumisel on põhjus, igal sportlasel on oma kontekst.

Talent ei arene eraldatuses – see areneb peredes, koolides, sõpruskondades, kogukondades ja treeningkeskkondades.

Treeneritena ei saa me kontrollida nende keskkondade kõiki aspekte, kuid me saame neid mõista. Ja kui me neid mõistame, teeme paremaid otsuseid.

Akadeemiad investeerivad tohutult ressursse biomehaanikasse, GPS-andmetesse, sooritusanalüüsi ja jõuprogrammidesse. Äkki on aeg investeerida sama palju tähelepanu käitumise mõistmisse? Sest sportlased, kes realiseerivad oma potentsiaali, on harva need, kellel on vaid suurim looduslik talent – nad on sageli need, kelle keskkond annab neile võimekuse, võimaluse ja motivatsiooni esiletõusta.

COM-B pakub treeneritele praktilist raamistikku selliste keskkondade ülesehitamiseks. Seejuures võib see aidata meil kasvatada mitte ainult paremaid sportlasi, vaid ka vastupidavamaid, enesekindlamaid ja hästi toimetulevaid noori inimesi.

Tõlgitud https://www.linkedin.com/pulse/talent-doesnt-develop-vacuum-why-every-sports-academy-o-connor-0uuye/

Posted on by tarktreener 0

Kas AI võib võtta treenerilt töö?

Michael O’Connor
Tippspordi treener ja treenerite koolitaja

Mitte kaua aega tagasi oleks idee tehisintellektist, mis asendab treenerit, kõlanud naeruväärselt. Kuidas saakski masin asendada treeneri kogemust, kes mõistab otse tema ees seisvat sportlast? Kuidas saaks algoritm asendada usaldust, empaatiat, intuitsiooni ja võimet inspireerida?

Ometi oleme jõudnud just siia. Tehisintellekt analüüsib juba praegu sekunditega kurika löögi- ja visketehnikaid, prognoosib vigastusi, koostab treeningkavasid, jälgib väsimust, vaatab läbi mänguvideoid ja annab personaalset tagasisidet. See, mis varem nõudis treenerilt tunde kestnud vaatlust, on nüüd nutitelefoni rakenduse abil tehtud juba enne, kui trenn lõppeb.

Osade treenerite jaoks on see põnev, kuid teiste jaoks võib see olla hirmutav. Sest kuigi AI ei pruugi asendada treenerit, võib see asendada paljusid asju, mida treenerid praegu teevad.

Tehisintellekti revolutsioon treeneritöös on juba alanud. Uuringud näitavad, et ülemaailmse spordivaldkonna tehisintellekti turu väärtuseks hinnati 2026. aastal ligikaudu 1,4 miljardit dollarit ning aastaks 2034 prognoositakse selle kasvu üle 5 miljardi dollari.

Samal ajal eeldatakse, et laiem sporditehnoloogia turg kasvab ligi 40 miljardilt dollarilt 2026. aastal enam kui 190 miljardile dollarile aastaks 2034.

Hiljutine SportsPro ja Sportradari uuring näitas, et üle 80% spordiorganisatsioonidest kasutab juba praegu AI-d mingil kujul ning 98% kavatseb järgmise 12 kuu jooksul selle kasutamist suurendada. See ei ole enam tulevikutrend – see toimub praegu.

Kõige suurem oht ei pruugi valitseda tippspordis, vaid hoopis harrastus- ja noortespordis. Kui varasemalt piiras ligipääsu heal tasemel trennidele geograafiline asukoht, hind ja kättesaadavus siis tehisintellekt muudab seda.

Täna saab sportlane üles laadida video oma kriketi löögist ja saada kohe tagasisidena biomehaanilise analüüsi. AI-platvormid suudavad tuvastada vigu jalgade töös, kurika tõstes, viskeliigutustes ja liikumismustrites ilma inimtreeneri kohaloluta.

Turule sisenevate toodete hulgast leiab juba näiteks:
Kabuni AI Cricket Coaching
CricVision Pro Coach Tools
StanceBeam Coaching App
CrickCoach AI
Kotcha AI Running Coach

Need süsteemid pakuvad personaalset tagasisidet, videoanalüüsi, treeningkavasid ja soorituse jälgimist murdosa eest sellest hinnast, mida küsib inimtreener.

Lapsevanematele, kes maksavad igal aastal sadu naelu eratreeningute eest, on see ahvatlev pakkumine. Treeneritele, kes teenivad tulu tehniliste treeningute läbiviimiselt, peaks see aga tekitama ebamugavaid küsimusi.

Enne kui tehisintellektile sõja kuulutame, peame tunnustama selle tugevusi. Uuringud näitavad, et AI on suureks abiks järgmistes valdkondades:
Vigastuste prognoosimine
Soorituse analüüs
Treeningkoormuse juhtimine
Taktikaline planeerimine
Videoanalüüs
Individuaalsed õppeprogrammid

Paljudel juhtudel suudab AI tuvastada mustreid, mida inimene lihtsalt ei näe. AI ei väsi, ei jäta detaile kahe silma vahele, ei unusta ega oma lemmikuid. AI ei saabu treeningule olles hajevil töömurede, pereprobleemide või unepuuduse tõttu.

Mitmetes tehnilistes valdkondades võib tehisintellekt muutuda objektiivselt paremaks kui keskmine treener. Treenerite hulgas on alati eeldatud, et treeneritöö on automatiseerimise eest kaitstud – mina selles enam nii kindel ei ole.

Kui sinu treeningud koosnevad peamiselt:
Tehnikate ette näitamisest
Standardsete harjutuste läbiviimisest
Korduvatest rutiinsetest treeningutest
Üldise tagasiside andmisest

…siis võib AI juba praegu olla suuteline täitma olulist osa sinu rollist. Tõsi on see, et mõned sportlased võivad seda isegi eelistada. Tehisintellekt ei mõista kohut, ei karju, tal pole lemmikuid ja on kättesaadav 24 tundi ööpäevas.

Põlvkonnale, kes on üles kasvanud TikToki ja YouTube’iga tundub AI-treener täiesti normaalne. Oht ei seisne selles, et AI saab paremaks maailma tipptreeneritest – oht on selles, et see saab paremaks keskmisest treenerist.

Vaatamata kogu oma võimekusele on tehisintellektil siiski üks suur nõrkus – inimesed.

Hiljutine uuring, mis uuris sportlaste suhtumist AI-põhisesse treeneritöösse, näitas, et sportlased väärtustasid küll AI pakutavat tehnilist tuge, kuid pidasid inimsuhteid oma arengus endiselt kriitilise tähtsusega teguriks. Teine uuring, mis käsitles tehisintellekti sporditreeningutes, järeldas, et juhtimine, mentorlus ja isiklik tugi on jätkuvalt sportlase arengu alustalad.

AI suudab analüüsida sooritust – kuid ei suuda luua kuuluvustunnet.
AI suudab mõõta väsimust – kuid ei näe ärevust sportlase silmades.
AI suudab tuvastada tehnilisi vigu – kuid ei mõista rasket nädalat koolis, pingeid kodus või enesekindluse kriisi, mis on sageli soorituse languse taga.

Parimad treenerid ei arenda lihtsalt sportlasi, nad arendavad inimesi.

Tulevikuväljavaade

Treenerid, kes peaksid muretsema, ei ole need, kes loovad suhteid. Muretsema peaksid need, kes toetuvad puhtalt tehnilistele teadmistele. Kuna tehnilised teadmised muutuvad üha kättesaadavamaks, võib tulevikutreener näha välja hoopis teistsugune. Vähem juhendaja, rohkem mentor. Vähem ekspert, rohkem suunaja ja toetaja. Vähem tehnik, rohkem inimene.

Iroonilisel kombel võib tehisintellekt sundida treenereid saama paremateks treeneriteks. Kuna masinad muutuvad soorituse analüüsimisel üha võimekamaks, tõuseb emotsionaalse intelligentsuse, empaatia, suhtlemisoskuse ja liidriomaduste väärtus.

Võib-olla polegi tegelik küsimus selles, kas AI asendab treenerid. Küsimus on pigem selles, kas AI selgitab välja need treenerid, kes pole kunagi sisulist treeneritööd teinud. Sest kui sinu väärtust treenerina saab asendada äpiga, siis ei pruugi sinu suurim konkurent enam olla mitte naaberklubi treener. Selleks võib olla nutitelefon sportlase taskus.

Allikas: https://www.linkedin.com/pulse/your-biggest-coaching-competitor-isnt-another-coach-its-o-connor-2zcre/?trackingId=%2BXnFOgu3SfKCDs5AQjq7eg%3D%3D

Posted on by tarktreener 0

Tavaline elu

Gytis Barkus
Füsioterapeut ja personaaltreener

Nooremana arvasin, et tippsportlased teevad midagi erakordset.
Mõni salajane treeningmeetod.
Mingi eriline toidulisand.
Mõni varjatud nipp.

Mida vanemaks ma olen saanud ja mida rohkem tippsportlasi olen kohtan, seda enam olem aru saanud, et see ei ole nii.

Parimad sportlased, keda tean, on lihtsalt parimad tavaliste asjade tegemises.
Nad magavad 8–10 tundi.
Nad teevad järjepidevalt jõutrenni.
Nad ehitavad tugevat aeroobset baasi.
Nad seavad taastumise esikohale.
Nad veedavad aega vabas õhus.
Nad juhivad oma stressitaset.
Nad kordavad neid harjumusi aastaid.

Ka uusimad sooritusvõime ja pikaealisuse uuringud viitavad täpselt samale.

Kõige suuremat tulu toovad ikka:
Une kvaliteet
Igapäevane liikumine ja kõndimine
Mõõduka intensiivsusega aeroobne treening
Jõutreening
Sotsiaalsed sidemed
Järjepidevad taastumisharjumused

Ei midagi revolutsioonilist. Lihtsad põhitõed, mida hoolega järgitakse.

Tee tipptasemele on sageli igav. See, mis võistluspäeval näib erakordne, on tavaliselt tuhandete hästi kasutatud tavaliste päevade tulemus.

Põhilised asjad ei ole põnevad ja seksikad, nad on lihtsalt tõhusad.

Allikas: https://www.linkedin.com/feed/update/urn:li:activity:7469104725351718913/

Posted on by tarktreener 0

Infouputuse probleem

Üks suurimaid varjatud probleeme tänapäeva noortespordis ei ole info puudus… vaid vastupidi. Vanemad on sellest häiritud ja ülekoormatud: meilid, graafikud, reeglistikud, tiimi vestlused, treeningplaanid, arengumudelid, turvalise spordi juhised, valikukriteeriumid, sotsiaalmeedia nõuanded. Maht on tohutu. Ja kui inglise keel pole Su emakeel… siis tere tulemast!

Kuskil selle kõige sees on sageli tõeliselt väärtuslikke juhiseid. Lugesin hiljuti ühe riikliku spordiorganisatsiooni sportlase arengukava. See oli suurepärane, läbimõeldud, tõenduspõhine ja selgete arengupõhimõtetega. Oluline kontekst vanematele, treeneritele ja sportlastele.

Oli vaid üks probleem: see oli 87 lehekülge pikk ja maetud sügavale nende veebisaidile. Reaalselt ei hakka peaaegu ükski lapsevanem:

•             Seda üles otsima.

•             Seda läbi lugema.

•             Seda endasse haarama.

•             Ja seda siis õigel hetkel rakendama.

Ja see ongi see suhtluslünk, kuhu noortesport pidevalt takerdub. Mitte sellepärast, et organisatsioonid ei hooliks, ja mitte sellepärast, et head infot poleks olemas. Vaid sellepärast, et info jõuab peredeni harva: õigel hetkel, õiges formaadis, õige kontekstiga.

Lapsevanem ei vaja 87-leheküljelist dokumenti autos istudes enne või pärast rasket mängu. Ta vajab: perspektiivi, selgust, julgustust, konteksti selle kohta, mis tegelikult praegu loeb.

See ongi Supporteri üks põhieesmärke. Mitte asendada eksperte. Mitte asendada organisatsioone. Mitte asendada arengumudeleid. Vaid aidata tuua õiged juhised esile õigel ajal – hetkedel, mil vanemad tegelikult otsuseid teevad ja sportlase kogemust kujundavad.

Allikas: Alex Hocevar LinkedIN

_________

Supporter ei ole Euroopas veel alla laaditav. Et sellest paremat ettekujutust saada, tegi Alex mulle Zoomis tutvustuse.

Lühidalt kokku võttes teeb see täpselt seda, mida lapsevanem spordikontekstis vajada võiks. Rakendus võtab arvesse vanema ja lapse profiili, harrastatavat spordiala ja harrastamise taset, treeningu- ning võistlusgraafikuid ning koostab spordiorganisatsioonide ja teiste verifitseeritud allikate teabe põhjal kontsentreeritud, aja- ja kontekstipõhiseid juhiseid.

Suporteri esimene versioon valmis neli kuud tagasi. Nagu ikka, ei olnud tegijatel esialgu kindlust, kas see ka kasutust leiab, kuid tänaseks on Alexi sõnul allalaadimiste arv ja kasutajate tagasiside rõõmustavalt suur. Tegijatel on plaan kasutada juuli-augusti leitsakut ja vaiksemat perioodi arendustöödeks.

Plaan on, et septembris oleks äpp alla laaditav ka Euroopas ning toimiks ka Androidi platvormil (täna on see saadaval ainult Apple’i iOS-i platvormil).

Palju edu Alexile ja sügisel saab seda juba testida ja kasutada ka Eestis. Eesti keelt äpp juba veidi oskab:)

Lugemiseni,

Priit

tark.treener@gmail.com

Posted on by tarktreener 0

Spektri värvid – lapsevanem

„Enamik vanemaid liigub kogu spektris sõltuvalt hetkest. See liigitus ei ole sildistamiseks, vaid teadlikkuse tõstmiseks, sest kui me mõistame spektrit paremini, saame toetada peresid ja sportlasi palju tõhusamalt.“ Alex Hocevar

COBRA-käitumine

Enamik lapsevanemaid ei käitu niimoodi kogu aeg. Rahulikel hetkedel asuvad paljud täpselt kuldsel keskteel – nad on kohal, toetavad ja protsessiga kaasas. Aga kõrge pingega hetkedel toimub muutus. Ja paljude vanemate puhul näeb see muutus välja selline:

  • C (Controlling & over-reactive) – Kontrolliv ja ülereageeriv
  • O (Blame-focused) – Süüdlasi otsiv
  • B (Results obsessed) – Tulemust ainuväärtustav
  • R (Anxious, especially in big moments) – Üle-erutunud, eriti otsustavatel hetkedel
  • A (Often unintentional… but highly impactful) – Sageli tahtmatult, kuid tugeva mõjuga kogu ümbritsevale

COBRA-käitumine ei tulene tingimata, et ollakse  „halb vanem“. See tuleneb tihti soovist, et lapsel läheks hästi, teadmatusest, mida võtmehetkedel öelda, lapse pingele kaasatundmisest ja lõpuks püüdest aidata aga täielikult märgist mööda lastes.

Eemalolev lapsevanem (Ghost Parent)

Mitte iga probleemne spordilapsevanem pole valjuhääline tegelane, kes tribüünilt treenerite, kohtunike ja sportlaste peale karjub. Spektri teises otsas eemalolev lapsevanem, kellest räägitakse palju vähem, kuid kes märkamatult võib olla samuti destruktiivne.

Ta pole füüsiliselt puudu, vaid puudub hetkedes, milledes kohalolek on oluline. Sellised vanemad sageli:

  • Räägivad väga vähe.
  • Väldivad raskeid vestlusi.
  • Ei ole sündmustega emotsionaalsest kaasas.
  • Eeldavad, et treenerid või klubi tegelevad kõigega.
  • Ei märka kui ta toetus on vajalik.

Ja täpselt nagu COBRA-käitumine, ei tule see sageli sellest, et ollakse „halb lapsevanem“. Tihti tuleneb see spordikeskkonna mittetundmisest, ülekoormatusest või ajapuudusest, soovist vältida survet või konflikti või mõtteviisist, et „käed eemal“ on igas olukorras hea lahendus.

Kuid sportlased võivad seda puudumist kogeda teisiti. Pärast rasket mängu: ei mingit vestlust. Enne võistlust puudub nähtav toetus. Raskuste ajal ei mingit emotsionaalset huvi. Ja aja jooksul hakkab noor tundma, et on asjadega täiesti üksi.

Olla hea spordilapsevanem ei tähenda iga hetke kontrollimist. Kuid see ei tähenda ka neist hetkedest kadumist.

Toetav lapsevanem (The Supporter Parent)

Kõige paremad spordivanemad ei ole tavaliselt need kõige häälekamad. Nad pole ka need, kes kogemusest täielikult kaovad. Nad asuvad spektri keskel – kohal olevad, rahulikud, toetavad.

Toetavad vanemad teevad paari asja teisiti. Nad mõistavad, et nende roll ei ole igal hetkel treenida, igat probleemi lahendada või tulemusi kontrollida.

Nende roll on toetada sportlast läbi ta kogemuste. Nad mõistavad, et vanema roll ei ole igas olukorras ühesugune. 7-aastane, kes proovib ala esimest korda, vajab midagi hoopis teistsugust kui 16-aastane tippsporti navigeerija.

Toetavad vanemad mõistavad midagi veel enamat:

  • Treenerid võivad vahetuda.
  • Võistkonnad võivad muutuda.
  • Vahel muutuvad isegi spordialad.
  • Suhe vanemaga jääb.

Kaua pärast hooaja lõppu, treeneri vahetumist või tulemuste unustamist mäletab sportlane ikkagi seda, mis tunne tal vanemaga selle kogemuse vältel oli.

Ja mis kõige tähtsam, nad mõistavad, et mitte iga hetk ei vaja reageerimist. Vahel vajavad sportlased julgustust, vahel perspektiivi ja vahel vajavad nad lihtsalt vanemat, kes on emotsionaalselt stabiilselt nende kõrval.

Allikas: konspekteeritult Alex Hocevar LinkedIN

Posted on by tarktreener 0

Lastevanematele mentoriks olemine on enim tähelepanuta jäetud treeneritöö oskus

Michael O’Connor
Tippspordi treener ja treenerite koolitaja

Spordis eksisteerib tõde, mida enamik treenereid ei taha tunnistada: me veedame tunde treeninguid planeerides, sooritust analüüsides ja tehnilisi detaile lihvides… kuid ignoreerime ühte kõige olulisemat mõjutajat sportlase elus.

Lapsevanemat.

Kui sa tahad arendada tipptasemel sportlast ja veel olulisem, elus hästi toimetulevate inimest, siis sa ei treeni ainult sportlast. Sa oled ka mentor lapsevanemale.

Nähtamatu treener väljaku kõrval

Igal sportlasel on kaks treenerit. See, kes on treeningul ja see, kes on koduteel autos.

Uuringud näitavad ühemõtteliselt: lapsevanemad ei ole kauged tegelased taustal, vaid noortespordis kesksed. Nad kujundavad noore motivatsiooni, enesekindlust ja lõpuks spordi juurde jäämist.

  • Lapsevanema positiivne kaasatus on seotud kõrgema enesehinnangu, parema spordimehelikkuse ja pikemaajalise harrastamisega.
  • Sportlased, kelle vanemad on toetavad ja kaasatud, langevad väiksema tõenäosusega välja ja naudivad sporti enam.
  • Tugevad suhted vanema ja treeneri vahel tagavad suurema rahulolu ja paremad arengutulemused.

Kuid sellest tuleneb ka probleem. Sama mõju, mis võib mängijat tiivustada… võib ta ka hävitada.

Õhuke joon toetuse ja surve vahel

Me kõik oleme seda näinud.

  • Lapsevanem, kui treener väljaku kõrvalt (nn sideline coach).
  • Lapsevanem, kui mängujärgne analüütik.
  • Lapsevanem, kes elab realiseerimata unistusi oma lapse kaudu välja.

Andmed kinnitavad, mida me igapäevaselt näeme. Umbes 70% noorsportlastest loobub spordist teismeeaks, kusjuures peamiseks põhjuseks on et sport ei paku rõõmu ja rahuldust. Mitte talendipuudus, mitte võimaluste puudus – vaid rõõmu puudus.

Tihti ei murenda spordist saadava rõõmu puudumist mitte sportimine, vaid seda ümbritsev keskkond. Uuringud tõstavad esile kriitilise punkti – vanemate kaasatuses peab olema tasakaalus toetus ja noore autonoomia tunnustamine. Liigne kontroll vähendab noorsportlase võimet arendada enda identiteeti, enesekindlust ja otsustusvõimet.

Siit siis harjumuspäratu küsimus: Kui lapsevanemad on nii mõjukad… miks me siis neid ei treeni?

Treenimine ilma lapsevanemaid kaasamata on poolik treenimine

Enamik treenereid suhtub vanematesse kui probleemi, mida on vaja ohjata. Eliittreenerid kohtlevad neid kui üht olulist muutujat, mida on vaja optimeerida. Seal on vahe.

Vanemate ignoreerimisel:

  • Muutuvad sõnumid vastuoluliseks.
  • Surve sportlasele ettearvamatuks.
  • Sportlane jääb vastandlike ootuste vahele lõksu.

Vanemate kaasamisel:

  • Muutub keskkond ühtlasemaks.
  • Sportlane saab sidusaid sõnumeid.
  • Areng kiireneb.

Kuidas lapsevanematele mentoriks olemine praktikas välja näeb?

Mõistagi on see enamat kui kohustusliku lapsevanemate koosoleku läbiviimine hooaja alguses või paberimajanduse korrashoid. Vanemate kaasamine ja juhendamine on pidev protsess. Praktikas näeb see välja nii:

1. Alguseks on vaja, et sa sõnastaksid oma treeneri filosoofia

Ole selge oma sõnumites mida sa sportimisel väärtustad. Kas see on võitmine? Areng? Otsustusvõime? Rõõm sportimisest? Kui sa seda ei defineeri, täidavad lapsevanemad selle tühimiku oma uskumustega – ja need uskumused on sageli kujundatud iganenud treeningmudelite poolt.

2. Ühtlustage keelekasutus

Keelekasutus on noortespordis üks suurematest vastuolude allikatest. Treener ütleb: “Suurepärane otsus.” Lapsevanem küsib: “Miks sa väravat ei löönud?” Sellised vastuolulised sõnumid tapavad enesekindluse.

Õpeta vanemaid väärtustama:

  • Pingutust, mitte tulemust.
  • Otsustusvõimet, mitte täiuslikkust.
  • Õppimist, mitte kohest edu.

3. Võta kontroll autosõidu üle

Kõige olulisem treenerivestlus ei toimu väljakul. See toimub autos. Aita vanematel mõista:

  • Esita küsimusi, ära korralda ülekuulamist.
  • Lase lapsel vestlust juhtida.
  • Keskendu kogemusele, mitte sooritusele.

15-minutiline koduteekond kujundab selle, kuidas sportlane tõlgendab kogu treeningut või võistlust.

4. Harida, mitte tülitseda

Kui tekivad probleemid, ja need tekivad, ära vali esimese asjana konflikti. Vali harimine. On tõestatud, et lapsevanemate koolitusprogrammid parandavad käitumist, vähendavad pinget ja mõjutavad positiivselt sportlase tulemusi. Vanemate kaasamine ja nõustamine on oskus ja nagu iga oskust, saab ka seda õpetada.

5. Muuda lapsevanemad süsteemi osaks

Parimad treeningkeskkonnad on need kus vanemad on integreeritud, mitte isoleeritud. Kui vanemad mõistavad sinu tegevuse tagamaid ja milleks midagi tehakse:

  • Saavad neist toetajad, mitte kriitikud.
  • Nad kinnistavad sinu treeneritööd, mitte ei räägi sellele vastu.
  • Nad aitavad luua ühise kultuuri.

Kui vanemad on meiega ühel lainel, saavad neist liitlased, mitte takistused.

Tippspordi reaalsus

Kui sa treenid saavutusspordis, on see veelgi olulisem, sest panused tõusevad, ootused kasvavad ja eksimisruum väheneb ning lapsevanema-sportlase dünaamika muutub veel olulisemaks.

Me räägime palju:

  • Talenditeedest (talent pathways)
  • Tehnilistest mudelitest
  • Treening ja võistlus keskkondadest

Kuid harva räägime me kodusest keskkonnast. Ometi võib see olla neist kõige olulisem.

Lõpumõte

Hea treeneritöö ei seisne ainult selles, mis toimub väljakul. See sisaldab kogu sportlast ümbritseva süsteemi kujundamises. Lapsevanemad ei ole väljaspool seda süsteemi – nad on selle keskmes.

Allikas: https://www.linkedin.com/pulse/mentoring-parents-overlooked-coaching-skill-michael-o-connor-1e4se/?trackingId=qwT%2BT3TMysCg3zQTEa4hCw%3D%3D

Posted on by tarktreener 0